Mis siin salata: ma olen uhke. Minu isikliku fotoprojekti taaskäivitus ehk teistkordne retk lasteaeda, et pildistada üles kõik see, mis muidu jääb vanemate silme eest varjatuks. Lapsed olid hiiglama tublid, tegelikult ka: lasid end minust võimalikult vähe häirida, kuigi olid alles sellised pisid. Minupoolset ootust see muidugi vaid kasvatas: lihvitud käitumine on ülehinnatud. Oli meeleolu, oli keskendumist, oli sissepiilumisi argipäeva salajastesse toimetustesse.

Muuseas sai üles pandud minu teine valitud silmadele mõeldud fotonäitus.

Mina tänab osalisi: lapsed on vahvad!