Mirjam ja Mart

Ühel tegelikult päris jahedal sügispäeval kohtusin ma Mirjami ja Mardiga. Veidi sadas. Ja siis ei sadanud. Oli tuul. Ja ei olnud tuult. Müts maha noorpaari ees, kes sellel kõigel enda tuju rikkuda ei lasknud ja vaid enda pärisoma päevale pühendus. Päevale, mil traditsioone kandev perekonnaseisuametnik soovis karjaga lapsi ja lähedastel oli võimalus liigutusest pisar poetada.

Aitäh usalduse eest!

Põlvamaa imelisi inimesi

Retk Põlvamaale. Ma mäletan, kui me sama pere pulmas peokoha poole suundudes kurgesid tee ääres nägime ja justkui muuseas kahelapselisele perele provokatiivne küsimus sai esitatud: palju teid siis ka olla võiks. Lapsi nimelt. Kindel arusaam oli siis: viis.

Ja siin nad on: juba neli! Möllu ja emotsioone kui palju, polnud võimalikki, et see õhtu poleks eredalt meelde jäänud. Koju sõites olid igatahes emotsioonid nii laes ja mina üüratult tänulik, et just kaamera kaudu võin kohtuda nii uskumatult toredate inimestega.

5. pulma-aastapäev – jäädvustatud.

Need kaks

Mis seal salata: selle perega ei ole kunagi hõlpu. Esiteks, nad tulevad alati tagasi. Teiseks, see on raudpoltkindlalt kaos, mis pildistamise ajal toimub. Ma olen jõudnud juba harjuda. Et teeme nende moodi. Tüdrukud küll, kuid kipse ja murtud hambaid on sinna perre vist juba kamaluga jagunud: eks ütle juba seegi.

Siiski on see alati meeleolukas, alati piire ületav ja lõppeb alati mõlemale poolele, nii kaamera ees kui taga olijale mõttega: oi hirmu, järgmine aasta nad mind küll enam näha ei taha. Aga ikka me kohtume! Ja see on ikka ja jälle vahva.

Neiud Little Sis ja Big Sis.

Birgit ja Nicola

Kui Birgit mulle esmakordselt kirjutas, mõtlesin kohe: see on nii minu pulm. Birgit tahtis nimelt pilte, kuid pigem vähem kui rohkem (seda ma väga ei mõistnud), ja ta tahtis dokumentaali. Reportaaži. Hetki päevast, millest pidi saama nende kõige olulisem. Minu dokumentalisti hing hõiskas rõõmust ja seadis end pulmade ootele. Mul võib siin blogis olla omajagu ilusaid sätitud pilte, kuid minu tegelik kutsumus on ikkagi hetke tabamine kogu selle argises võlus. Arvake, milline mu perearhiiv on: ainult hetked, hetked, hetked. Ja nüüd pakuti mulle mitte argipäeva, vaid ülivahvat isekulgevat pulmapidu, muidugi ma tahtsin kohal olla.

Ja ma olingi. Passisin kärbsena seinal, püüdes olla kõikjal, et tabada kulmukortsutust ja muiet, naeru ja salajasi ühisolemise hetki. Oi see oli vahva päev, mil eestlased said oma peo ja võõramaalasem seltskond rõõmustas, et neil on võimalik Eestit näha.

10. pulma-aastapäev

I17A5570

Mõnikord peab vedama ka: näiteks päris jahedal sügisilmade perioodil suudad ette kokku leppida pildistamise just tollele ainsale soojale õhtupoolikule, mis enne külmade tulekut veel pakkuda on. Et taasnägemisel on kergem kontakt leida, seda niikuinii. Õhtupäikest on vaja, mida ei pruugigi enam iga päev näha. Emotsioonid! Emotsioonide vahetus on väga oluline: iga pildistamine pakub mulle alati midagi (midagi? kapaga ülevoolavaid emotsioone!), see peab pakkuma ka pildile tulijatele.

Kui kõik need tahud kokku langevad ja seda oma parimas tähenduses, on tulemuseks maagiline seisatatud hetk, mis teeb rõõmu veel pikalt pikalt. Armastan sügist, aitäh, Evelin, usalduse eest.

I17A5571I17A5573I17A5578I17A5587I17A5627I17A5630I17A5677I17A5690I17A5694I17A5696I17A5718I17A5719I17A5768I17A5778I17A5792I17A5794I17A5825I17A5826I17A5915I17A5935I17A5950I17A5955I17A5974

Mustikametsas, maasikamail

I17A2370

Sel suvel pildistasin ma vist isegi rohkem Lääne-Virus kui Tartumail: aga mul on seal ilusad metsad ka! Ja metsad olid see aasta lahked: mustikaid ja maasikaid täis. Väike õhtune jalutuskäik sellisel marjamaal saab vaid meeleolu tõsta.

Pisikene sel hetkel kohe kohe 8kuuseks saav poisipõnn ei käitunud üldse nii nagu mina oleks oodanud: ta oli nimelt erakordselt tubli. Seisis ja käputas ja oli uute oskuste üle väga uhke. Elu esimene metsas marjade söömine sai sedakorda jäädvustatud, paistis õhtupäike, ei olnudki kõige külmem (jah, meie selleaastane suvi).

I17A2771I17A2372I17A2373I17A2375I17A2442I17A2449I17A2450I17A2548I17A2629I17A2634I17A2639I17A2646I17A2655I17A2659I17A2681I17A2690I17A2704I17A2706I17A2719I17A2740I17A2758I17A2795I17A2833I17A2837I17A2911I17A2922I17A2935I17A2939I17A2967

Õhtupäikeses juhtub imesid

I17A0000

Koostöös sünnib imesid. Me ei olnud nii julged, et oleks väikeste lastega päikeseloojangusse jooksnud (suvel võivad need päikeseloojangud väikese lapse jaoks päris hilja aset leida, uneaegki mõnel juba käes), kuid vihmakartuses sündis spontaanne otsus: pildistaks homse asemel hoopis täna? Praegu ju ei saja. Oli hilise õhtu aeg. Järgmine päev võis seega meie poolest tulla või pussnuge, kuid see õhtu olime päikeseloojangu päralt. Ja porilompide. Ja hüljeste. Ja möllu ja naeru ja ülevoolavate emotsioonide. Aitäh aitäh aitäh, see oli imeline.

I17A0001I17A0003I17A0004I17A0013I17A0063I17A0075I17A0076I17A0143I17A0144I17A0165I17A0166I17A0221I17A0225I17A0235I17A0262I17A0263I17A0264I17A0265I17A0266I17A0370I17A0377I17A0378I17A0381I17A0445I17A0447I17A0448

Mine võssa!

I17A5878

Mõned kokkusaamised lihtsalt tulevad äkki: 24 tundi enne pildistamist ma veel ei teadnud, et selline asi ees seisab. Ühe suvalise kommentaari peale lasti lendu aga mõte, mõttest sai idee, ideest kinnisidee… Peaaegu, sest lõpptulemusena kõik ikka kokku ei klappinud (näiteks pidin mina pildistama minema satelliitidega: olgu olgu, ühega neist), kuid me võtsime kätte ja klapitasime ise. Õnneks mu satelliit väga kõva kisa ei teinud ka.

Ma olen sama perega korra juba kohtunud. Aasta tagasi. Vot siis, kuidas aastaga sirguvad lapsed (piilu SIIT). Ja iseloomud. Ja treenitud saab närv.

I17A5889I17A5890I17A5906I17A5908I17A5921I17A5926I17A5957I17A5958I17A6000I17A6002I17A6005I17A6006I17A6054I17A6055I17A6076I17A6080I17A6111I17A6113I17A6153I17A6172I17A6197I17A6250I17A6251I17A6252I17A6253