Olen ikka võimalusel meelitanud pildisoovijaid alternatiiviga teha need üldse mitte mõne suurasula, kui mitte otse öelda linna külje all, vaid hoopis Lääne-Virumaal. Väike-Maarja lähedal on väike metsajärvede piirkond, mis – tegelikult ka! – on päris muljetavaldav. Ma olin ükskord oma nädalavahetuste peatuspaigast sinna jala kõndinud, giidi eestvedamisel muidugi, seekord sai retk võetud ette iseseisvalt: ülendasin end ise juhiks-suureks.
Mulle nii meeldib raiesmik. Ma hilissügisel, talvel ja ka varakevadel seepärast raiesmikul ei käigi: et nutt peale ei tuleks, milline lõuend raisku läheb. Jah, kes see ikka kaugele metsade vahele viitsib sõita, kuid ausalt ausalt, luban käsi südamel: kes juba viitsib, see tõeliselt vägeva keskkonnaga pildid saab. Samasugust vaatepilti suvel ei kohta, siis on kõik need lagendikud ja metsaalused paksult võsa täis, kuid talveks, talveks avanevad panoraamid.
Seekordne matkaretk osutus eriti seikluslikuks: mina kui elupädev giid juhatasin ainsa rajal käinuna meid hoopis bambusesse. Algus oli kena, kuid tagasitee kaotasime mingi hetk sootuks, külm oli, hakkas hämarduma, suurt teed isegi mingi hetk nägime, kuid suure tee ja meie vahel oli soo… Appi, me oleme hukule määratud, kunagi kevadisel aal leitakse me külmund kondid!
Nii ebareaalne ja samas õnneliku lõpuga lugu. Ärge usaldage minusugust giidi! Ja ometi tahan sinna tagasi ja piltigi teeksin samas meelsasti uuesti. Tulge mulle nädalavahetusel külla!
PS! Kui te arvate, et ainult vanamutid lähevad metsa ja ei võta telefoni kaasa (loete sotsiaalmeediast suurotsingutest, mis nende leidmiseks organiseeritakse), siis raputan tuhka pähe, aga noored on sama mõtlematud. Eriti mõistlik on seejuures telefon kaasa võtta, aga aku siiski laadimata jätta.
Tag Archives: fotosessioon õues
Kristi
Talvehakk nõuab vapraid, kuid loodus, see on aastaringi ilus.
Valik Kristiga kohtumise pilte.
Vaatamata külmale.
Hiiumaa, südames sügaval
Hakkasin mõtlema, et mõne perega olen kohe eriti tihti kohtunud: ootuse pilte jäädvustades, vastsündinufotod, pulm, vastsündinu, perepildid… Ja mõne perega kohe ongi nii, et ei raatsi tehtut jagamata jätta.
Seekord siis hiidlastega Hiiumaal. Või mis hiidlased nad on. Või siiski on… pool perest ju on ja nagu ma aru sain, siis teine pool on oma südames veel rohkem hiidlane, kui pärishiidlane juurtelt. Leidub vänne. Samas palju ikka on neid, kes abielluvad maailma otsas (Kalana randadel), kutsuvad enda taluhoovi pildistama ja praegu siiski juba mandriinimestena leiavad parima koha pere ülesvõtete tegemiseks olevat.. Hiiumaa. Millega ma nõustun. Pildistamiseks olen kohe ekstra läbi sõelunud Kärdla ümbruse ja Käina, lisaks Kassari ja Orjaku – oi oi kui palju ilusaid kohti sealt leiab, kutsuge ainult külla!
Tolle perega saime trotsida vihma, mis piltidelt üldse ei kajastu, kas pole. Nemad sõitsid läbi saju kohale ja ega minagi närisin akna all küüsi, kuid ega see head tuju riku ja kui juba sai kokku lepitud, tegime ikka ära. Lõpuks andis vihm ka alla.
Marike ja Raimo
Kui terve suve paistab ikka päike ja leitsak tahab hinge seest võtta, siis tuleb esimene vihmane päev alati šokina. Eriti kui sa oled arvanud, et sademeid tuleb ainult korraks. See saab läbi. Kaua ikka võib. Või võibki? Ei, kohe on läbi.
Usun siiski, et vihm toob õnne, sest seekord sadas terve öö ja hommikupooliku takkapihta, sadas, kui toimus registreerimine, ja sadas, kui läksime välja pilti tegema. Sellest me muidugi loobuda ei saanud, et välja (!) pilti tegema minna. Vahepeal tekkis isegi 10minutiline paus, misjärel imbus kusagilt pinnale ülepaisutet’ lootus, justkui see oleks meie hetk, kuid taevaluugid avanesid taas. Meie õnneks: sadu ei lõppenud ka peale pildistamist. Noh et ei tekiks haput tunnet: nüüd siis! See kestis terve õhtu veel otsa, pildistamine ise aga – kas ma pean üldse mainima – sai oma akordi hetkelise hõrenemise asemel hoopis paduvihmas.
Minu kiitus noorpaarile! On väheseid, kes suudavad oma pulmapäeval sellise ilmaga toime tulla ja arvata veel: ju siis on nii antud. On väheseid, kes pärast seda tänavad fotograafi, mis siis, et ise kolm korda rohkem märjad ollakse. Palju päikest teie päevadesse, Marike ja Raimo! Pärast vihma paistab ikka päike.
Väikest vennat oodates
Mulle meeldivad seotused kohtadega: seekord oli näiteks kindel soov teha pildid Paldiskis. Pakri peal. Ja kuigi pildistamise hetkel ei elanud pere enam Põhja-Eestiski, siis nii me ühel vihmasel hommikul läbi saju Paldiski poole suuna võtsime. Põhjus oli tegelikult lihtne: kogu ootamise aeg oli Paldiskis veedetud ja enne sedagi, miks mitte see aasta siduda Pakri poolsaarega. Ühteaegu oli see ka emotsionaalsem tähis: esimene pulma-aastapäev sai jäädvustatud, selles suuruses see pere see aasta oli.
Taaskordsel kohtumisel, seda küll juba Lõuna-Eestis, oli pere lisa saanud: väikevenna oli saabunud! Kui enne tundusid suurem õde-venda ka nii väikesed, siis nüüd polnud pisema konkurentsis enam võitjas kahtlust. Polnud ka kahtlust asjaolus, et kui väiksem on staar, küll suured juba oma tegemised leiavad.
Mõtlen juba põnevusega, milline see pere aasta pärast välja võiks näha: nii lahedale õele-vennale saab kõrvale kasvada vaid sama lahe väike vend. Või ei peaks veel rõõmustama? Põgenevad kõik põõsasse ära.
Ja poisse sai kaks
Kui ühte perre on tita ikka nii nii oodatud, kohe niiiii oodatud (vt videot), siis on tema saabumisel rõõm topeltsuur.
Väike Harri oli pildistamisel 10päevane. Tunnistan: nii isikupärase miimikaga lapsi näeb harva. Eriti võlusid mind tema murekortsud ja see surmtõsine, lausa eluliselt nukker silmavaade. Ja kui eeskujulik poiss ta veel oli: väga harva alustan ma pildistamist kohe, kui uksest sisse astun, ja teengi kogu sessiooni sinnasamasse otsa.
Hästi toreda pere ja väga vahva venna on Harri endale saanud, mõnikord peab inimesel ikka elus vedama ka. Näiteks algusest peale. Miks mitte!
Hetki väikese mehe suverõõmust
Mõne perega kohe on nii hea koostöö, et oled kui ihufotograafiks saanud. Rõõm on minupoolne, kuna mis seal salata: piltidelt ikkagi kajastub, kas kohtud fotograafiga esimest korda või olete te juba kordi eelnevalt trehvanud siin sündmuse juures, seal sündmuse juures, pulmas, lapseootust pildistamas… Lahe!
Aeg on teinud omad korrektiivid ja minu pelgus perepiltide ees mõningal määral kahanenud: aitäh kõigile, kes on sellele kaasa aidanud, sest minu pildid, need ei ole ainult mina, minu pildid, need olete ka teie. Suvi tõi sedakorda palju meeleolukaid kohtumisi, mõnda tahaks ikka jagada ka. Ja ääremärkus enne piltide vaatamist: hissver kui kihvt poiss väikesest Andist on kasvanud!
Sõprus
Sõprus, see küll minu teema ei ole – nii ma mõtlesin. Olin üle-eelmisel aastal ühe dokumentaalkaadriga saanud Amandus Adamsoni muuseumi korraldatud fotokonkursil 2. koha, seepärast kibelesin osalema seegi kord. Tingimused olid ka sobivad: peab olema seotud Pakri poolsaarega, Pakri inimestega, fotograaf võiks olla Pakrilt… ja teemaks sõprus.
Edasi mõte juba liikus: kui prooviks… ega see ei peagi ju olema nii imal… kiri Emmale, seltsiks Liis-Marii ja nii need pildid augustikuu viimastel päevadel sündisidki. Vaja oli ühte pilti ja selle ühe pildi ma ka sain.
Onu Paul ja tema sõbrad
See oli see päev, kui pärastlõunal lubati 24 mm sademeid ja ma kokkuleppel pereemaga hommikul pildistamise peaaegu ära tühistasin. Selsamal päeval pakuti kapaga emotsioone, naeru ja ulakusi, lisaks näpuotsatäis lubadusi. Ja lapsed olid tublid. Isegi kõige pisema härra unehetked jõudsime ära oodata, mida sa hing veel ihaldad. Seejuures lubatud 24 mm sadu tuli: Tallinnast lahkudes nägin Harku järvel lähenevat paksu halli kardinat.
Pole ühtki vastsündinupildistamist seni õues pildistanud ja tuleb tunnistada: see oli nii lahe! Et perekond oli ülemõistuse äge, seda ei pea ilmselt mainimagi. Või vaadake ise: sellises peres tahaks vist kasvada iga laps, eriti kui neid on nüüd kolm. Vastsündinupildid käisid mõneti nii muuseas, kuid see oli seda väärt: küll onu Paul saab suuremana imestada, millisesse segasummasuvilasse ta sündides sattus, fotosüüdistused lausa esimestest päevadest alates.