10. pulma-aastapäev

I17A5570

Mõnikord peab vedama ka: näiteks päris jahedal sügisilmade perioodil suudad ette kokku leppida pildistamise just tollele ainsale soojale õhtupoolikule, mis enne külmade tulekut veel pakkuda on. Et taasnägemisel on kergem kontakt leida, seda niikuinii. Õhtupäikest on vaja, mida ei pruugigi enam iga päev näha. Emotsioonid! Emotsioonide vahetus on väga oluline: iga pildistamine pakub mulle alati midagi (midagi? kapaga ülevoolavaid emotsioone!), see peab pakkuma ka pildile tulijatele.

Kui kõik need tahud kokku langevad ja seda oma parimas tähenduses, on tulemuseks maagiline seisatatud hetk, mis teeb rõõmu veel pikalt pikalt. Armastan sügist, aitäh, Evelin, usalduse eest.

I17A5571I17A5573I17A5578I17A5587I17A5627I17A5630I17A5677I17A5690I17A5694I17A5696I17A5718I17A5719I17A5768I17A5778I17A5792I17A5794I17A5825I17A5826I17A5915I17A5935I17A5950I17A5955I17A5974

Mustikametsas, maasikamail

I17A2370

Sel suvel pildistasin ma vist isegi rohkem Lääne-Virus kui Tartumail: aga mul on seal ilusad metsad ka! Ja metsad olid see aasta lahked: mustikaid ja maasikaid täis. Väike õhtune jalutuskäik sellisel marjamaal saab vaid meeleolu tõsta.

Pisikene sel hetkel kohe kohe 8kuuseks saav poisipõnn ei käitunud üldse nii nagu mina oleks oodanud: ta oli nimelt erakordselt tubli. Seisis ja käputas ja oli uute oskuste üle väga uhke. Elu esimene metsas marjade söömine sai sedakorda jäädvustatud, paistis õhtupäike, ei olnudki kõige külmem (jah, meie selleaastane suvi).

I17A2771I17A2372I17A2373I17A2375I17A2442I17A2449I17A2450I17A2548I17A2629I17A2634I17A2639I17A2646I17A2655I17A2659I17A2681I17A2690I17A2704I17A2706I17A2719I17A2740I17A2758I17A2795I17A2833I17A2837I17A2911I17A2922I17A2935I17A2939I17A2967

Õhtupäikeses juhtub imesid

I17A0000

Koostöös sünnib imesid. Me ei olnud nii julged, et oleks väikeste lastega päikeseloojangusse jooksnud (suvel võivad need päikeseloojangud väikese lapse jaoks päris hilja aset leida, uneaegki mõnel juba käes), kuid vihmakartuses sündis spontaanne otsus: pildistaks homse asemel hoopis täna? Praegu ju ei saja. Oli hilise õhtu aeg. Järgmine päev võis seega meie poolest tulla või pussnuge, kuid see õhtu olime päikeseloojangu päralt. Ja porilompide. Ja hüljeste. Ja möllu ja naeru ja ülevoolavate emotsioonide. Aitäh aitäh aitäh, see oli imeline.

I17A0001I17A0003I17A0004I17A0013I17A0063I17A0075I17A0076I17A0143I17A0144I17A0165I17A0166I17A0221I17A0225I17A0235I17A0262I17A0263I17A0264I17A0265I17A0266I17A0370I17A0377I17A0378I17A0381I17A0445I17A0447I17A0448

Mirte, suurte vendade väike õde

I17A8554

Mirte valis endale pere, kus tema tähelepanu keskpunktis saaks olla: noh et teda ära ei lömastatakse või auklikuks ei musitataks. Sellegipoolest juhtub mõnikord, et Mirte kipub jääma talla alla ja auklikuks musitatakse teda vist iga päev. Küll võib olla rõõmu ühest väikesest tüdrukust!

I17A8555I17A8556I17A8765I17A8814I17A8826I17A8833I17A8834I17A8846I17A8864I17A8877I17A8879I17A8982I17A8984I17A8995I17A8996I17A9017I17A9023I17A9044I17A9045I17A9046I17A9054I17A9058I17A9118I17A9141I17A9148I17A9155I17A9192I17A9217I17A9256I17A9266I17A9278I17A9287I17A9338I17A9349I17A9361I17A9362I17A9373I17A9376

Uku

I17A4485

Uku sündis siia ilma pisikesena. Kui mina teda pildistama jõudsin, oli ta juba 2 nädalat vana, kuid kaalus ikka veel alla 2,5 kg. Ukut oli võimalik kokku voltida nagu liigendnuga, ja ta ise magas magas magas…

Uku õdedel on põhjust uhke olla: neil on nüüd oma väike vend kodus kasvamas. Mängukaaslast temast veel pole, kuid sülle saab ikka võtta. Ja piiluda. Ja vaadata. Ja käest kinni võtta. Pai teha. Otsa joosta. Üles kisada… Üks väikevend on ikka tore asi!

I17A4487I17A4501I17A4511I17A4519I17A4543I17A4547I17A4549I17A4552I17A4570I17A4577I17A4582I17A4584I17A4682I17A4687I17A4695I17A4713I17A4758I17A4759I17A4799I17A4808I17A4828I17A4837I17A4838I17A4921I17A4936I17A4937I17A4949I17A4971I17A5021I17A5064I17A5069I17A5107I17A5117

Mine võssa!

I17A5878

Mõned kokkusaamised lihtsalt tulevad äkki: 24 tundi enne pildistamist ma veel ei teadnud, et selline asi ees seisab. Ühe suvalise kommentaari peale lasti lendu aga mõte, mõttest sai idee, ideest kinnisidee… Peaaegu, sest lõpptulemusena kõik ikka kokku ei klappinud (näiteks pidin mina pildistama minema satelliitidega: olgu olgu, ühega neist), kuid me võtsime kätte ja klapitasime ise. Õnneks mu satelliit väga kõva kisa ei teinud ka.

Ma olen sama perega korra juba kohtunud. Aasta tagasi. Vot siis, kuidas aastaga sirguvad lapsed (piilu SIIT). Ja iseloomud. Ja treenitud saab närv.

I17A5889I17A5890I17A5906I17A5908I17A5921I17A5926I17A5957I17A5958I17A6000I17A6002I17A6005I17A6006I17A6054I17A6055I17A6076I17A6080I17A6111I17A6113I17A6153I17A6172I17A6197I17A6250I17A6251I17A6252I17A6253

Metsa eksinud

I17A0012

Olen ikka võimalusel meelitanud pildisoovijaid alternatiiviga teha need üldse mitte mõne suurasula, kui mitte otse öelda linna külje all, vaid hoopis Lääne-Virumaal. Väike-Maarja lähedal on väike metsajärvede piirkond, mis – tegelikult ka! – on päris muljetavaldav. Ma olin ükskord oma nädalavahetuste peatuspaigast sinna jala kõndinud, giidi eestvedamisel muidugi, seekord sai retk võetud ette iseseisvalt: ülendasin end ise juhiks-suureks.

Mulle nii meeldib raiesmik. Ma hilissügisel, talvel ja ka varakevadel seepärast raiesmikul ei käigi: et nutt peale ei tuleks, milline lõuend raisku läheb. Jah, kes see ikka kaugele metsade vahele viitsib sõita, kuid ausalt ausalt, luban käsi südamel: kes juba viitsib, see tõeliselt vägeva keskkonnaga pildid saab. Samasugust vaatepilti suvel ei kohta, siis on kõik need lagendikud ja metsaalused paksult võsa täis, kuid talveks, talveks avanevad panoraamid.

Seekordne matkaretk osutus eriti seikluslikuks: mina kui elupädev giid juhatasin ainsa rajal käinuna meid hoopis bambusesse. Algus oli kena, kuid tagasitee kaotasime mingi hetk sootuks, külm oli, hakkas hämarduma, suurt teed isegi mingi hetk nägime, kuid suure tee ja meie vahel oli soo… Appi, me oleme hukule määratud, kunagi kevadisel aal leitakse me külmund kondid!

Nii ebareaalne ja samas õnneliku lõpuga lugu. Ärge usaldage minusugust giidi! Ja ometi tahan sinna tagasi ja piltigi teeksin samas meelsasti uuesti. Tulge mulle nädalavahetusel külla!

PS! Kui te arvate, et ainult vanamutid lähevad metsa ja ei võta telefoni kaasa (loete sotsiaalmeediast suurotsingutest, mis nende leidmiseks organiseeritakse), siis raputan tuhka pähe, aga noored on sama mõtlematud. Eriti mõistlik on seejuures telefon kaasa võtta, aga aku siiski laadimata jätta.

I17A0013I17A0020I17A0034I17A0047I17A0052I17A0056I17A0062I17A0118I17A0119I17A0143I17A0179I17A0256I17A0257I17A0274I17A0276I17A0286I17A0308I17A0309I17A0312I17A0315I17A0317I17A0357I17A0364I17A0384I17A0388I17A0403I17A0404cI17A0417I17A0463I17A0472I17A0474I17A0480I17A0484I17A0485I17A0486I17A0487I17A0501

Hiiumaa, südames sügaval

IMG_3356

Hakkasin mõtlema, et mõne perega olen kohe eriti tihti kohtunud: ootuse pilte jäädvustades, vastsündinufotod, pulm, vastsündinu, perepildid… Ja mõne perega kohe ongi nii, et ei raatsi tehtut jagamata jätta.

Seekord siis hiidlastega Hiiumaal. Või mis hiidlased nad on. Või siiski on… pool perest ju on ja nagu ma aru sain, siis teine pool on oma südames veel rohkem hiidlane, kui pärishiidlane juurtelt. Leidub vänne. Samas palju ikka on neid, kes abielluvad maailma otsas (Kalana randadel), kutsuvad enda taluhoovi pildistama ja praegu siiski juba mandriinimestena leiavad parima koha pere ülesvõtete tegemiseks olevat.. Hiiumaa. Millega ma nõustun. Pildistamiseks olen kohe ekstra läbi sõelunud Kärdla ümbruse ja Käina, lisaks Kassari ja Orjaku – oi oi kui palju ilusaid kohti sealt leiab, kutsuge ainult külla!

Tolle perega saime trotsida vihma, mis piltidelt üldse ei kajastu, kas pole. Nemad sõitsid läbi saju kohale ja ega minagi närisin akna all küüsi, kuid ega see head tuju riku ja kui juba sai kokku lepitud, tegime ikka ära. Lõpuks andis vihm ka alla.

IMG_3365IMG_3379IMG_3380IMG_3390IMG_3407IMG_3410IMG_3425IMG_3451IMG_3455IMG_3456IMG_3469IMG_3476IMG_3477IMG_3478IMG_3497IMG_3517IMG_3555IMG_3556IMG_3558IMG_3562IMG_3563IMG_3595IMG_3596IMG_3613IMG_3639IMG_3654IMG_3675IMG_3698IMG_3722IMG_3725IMG_3730IMG_3732IMG_3739IMG_3740IMG_3743

Marike ja Raimo

IMG_3054

Kui terve suve paistab ikka päike ja leitsak tahab hinge seest võtta, siis tuleb esimene vihmane päev alati šokina. Eriti kui sa oled arvanud, et sademeid tuleb ainult korraks. See saab läbi. Kaua ikka võib. Või võibki? Ei, kohe on läbi.

Usun siiski, et vihm toob õnne, sest seekord sadas terve öö ja hommikupooliku takkapihta, sadas, kui toimus registreerimine, ja sadas, kui läksime välja pilti tegema. Sellest me muidugi loobuda ei saanud, et välja (!) pilti tegema minna. Vahepeal tekkis isegi 10minutiline paus, misjärel imbus kusagilt pinnale ülepaisutet’ lootus, justkui see oleks meie hetk, kuid taevaluugid avanesid taas. Meie õnneks: sadu ei lõppenud ka peale pildistamist. Noh et ei tekiks haput tunnet: nüüd siis! See kestis terve õhtu veel otsa, pildistamine ise aga – kas ma pean üldse mainima – sai oma akordi hetkelise hõrenemise asemel hoopis paduvihmas.

Minu kiitus noorpaarile! On väheseid, kes suudavad oma pulmapäeval sellise ilmaga toime tulla ja arvata veel: ju siis on nii antud. On väheseid, kes pärast seda tänavad fotograafi, mis siis, et ise kolm korda rohkem märjad ollakse. Palju päikest teie päevadesse, Marike ja Raimo! Pärast vihma paistab ikka päike.

IMG_2648IMG_2649IMG_2650IMG_2661IMG_2677IMG_2690IMG_2693IMG_2721IMG_2722IMG_2812IMG_2853IMG_2858IMG_2861IMG_2867IMG_2890IMG_2904IMG_2915IMG_2928IMG_2934IMG_2943IMG_2952IMG_2970IMG_2971IMG_2972IMG_2973IMG_2976IMG_2992IMG_2998IMG_3005IMG_3007IMG_3019IMG_3021IMG_3031IMG_3041IMG_3047