Hakkasin mõtlema, et mõne perega olen kohe eriti tihti kohtunud: ootuse pilte jäädvustades, vastsündinufotod, pulm, vastsündinu, perepildid… Ja mõne perega kohe ongi nii, et ei raatsi tehtut jagamata jätta.
Seekord siis hiidlastega Hiiumaal. Või mis hiidlased nad on. Või siiski on… pool perest ju on ja nagu ma aru sain, siis teine pool on oma südames veel rohkem hiidlane, kui pärishiidlane juurtelt. Leidub vänne. Samas palju ikka on neid, kes abielluvad maailma otsas (Kalana randadel), kutsuvad enda taluhoovi pildistama ja praegu siiski juba mandriinimestena leiavad parima koha pere ülesvõtete tegemiseks olevat.. Hiiumaa. Millega ma nõustun. Pildistamiseks olen kohe ekstra läbi sõelunud Kärdla ümbruse ja Käina, lisaks Kassari ja Orjaku – oi oi kui palju ilusaid kohti sealt leiab, kutsuge ainult külla!
Tolle perega saime trotsida vihma, mis piltidelt üldse ei kajastu, kas pole. Nemad sõitsid läbi saju kohale ja ega minagi närisin akna all küüsi, kuid ega see head tuju riku ja kui juba sai kokku lepitud, tegime ikka ära. Lõpuks andis vihm ka alla.
Tag Archives: õuesessioon
Hetki väikese mehe suverõõmust
Mõne perega kohe on nii hea koostöö, et oled kui ihufotograafiks saanud. Rõõm on minupoolne, kuna mis seal salata: piltidelt ikkagi kajastub, kas kohtud fotograafiga esimest korda või olete te juba kordi eelnevalt trehvanud siin sündmuse juures, seal sündmuse juures, pulmas, lapseootust pildistamas… Lahe!
Aeg on teinud omad korrektiivid ja minu pelgus perepiltide ees mõningal määral kahanenud: aitäh kõigile, kes on sellele kaasa aidanud, sest minu pildid, need ei ole ainult mina, minu pildid, need olete ka teie. Suvi tõi sedakorda palju meeleolukaid kohtumisi, mõnda tahaks ikka jagada ka. Ja ääremärkus enne piltide vaatamist: hissver kui kihvt poiss väikesest Andist on kasvanud!
Sõprus
Sõprus, see küll minu teema ei ole – nii ma mõtlesin. Olin üle-eelmisel aastal ühe dokumentaalkaadriga saanud Amandus Adamsoni muuseumi korraldatud fotokonkursil 2. koha, seepärast kibelesin osalema seegi kord. Tingimused olid ka sobivad: peab olema seotud Pakri poolsaarega, Pakri inimestega, fotograaf võiks olla Pakrilt… ja teemaks sõprus.
Edasi mõte juba liikus: kui prooviks… ega see ei peagi ju olema nii imal… kiri Emmale, seltsiks Liis-Marii ja nii need pildid augustikuu viimastel päevadel sündisidki. Vaja oli ühte pilti ja selle ühe pildi ma ka sain.
Onu Paul ja tema sõbrad
See oli see päev, kui pärastlõunal lubati 24 mm sademeid ja ma kokkuleppel pereemaga hommikul pildistamise peaaegu ära tühistasin. Selsamal päeval pakuti kapaga emotsioone, naeru ja ulakusi, lisaks näpuotsatäis lubadusi. Ja lapsed olid tublid. Isegi kõige pisema härra unehetked jõudsime ära oodata, mida sa hing veel ihaldad. Seejuures lubatud 24 mm sadu tuli: Tallinnast lahkudes nägin Harku järvel lähenevat paksu halli kardinat.
Pole ühtki vastsündinupildistamist seni õues pildistanud ja tuleb tunnistada: see oli nii lahe! Et perekond oli ülemõistuse äge, seda ei pea ilmselt mainimagi. Või vaadake ise: sellises peres tahaks vist kasvada iga laps, eriti kui neid on nüüd kolm. Vastsündinupildid käisid mõneti nii muuseas, kuid see oli seda väärt: küll onu Paul saab suuremana imestada, millisesse segasummasuvilasse ta sündides sattus, fotosüüdistused lausa esimestest päevadest alates.