Kui terve suve paistab ikka päike ja leitsak tahab hinge seest võtta, siis tuleb esimene vihmane päev alati šokina. Eriti kui sa oled arvanud, et sademeid tuleb ainult korraks. See saab läbi. Kaua ikka võib. Või võibki? Ei, kohe on läbi.

Usun siiski, et vihm toob õnne, sest seekord sadas terve öö ja hommikupooliku takkapihta, sadas, kui toimus registreerimine, ja sadas, kui läksime välja pilti tegema. Sellest me muidugi loobuda ei saanud, et välja (!) pilti tegema minna. Vahepeal tekkis isegi 10minutiline paus, misjärel imbus kusagilt pinnale ülepaisutet’ lootus, justkui see oleks meie hetk, kuid taevaluugid avanesid taas. Meie õnneks: sadu ei lõppenud ka peale pildistamist. Noh et ei tekiks haput tunnet: nüüd siis! See kestis terve õhtu veel otsa, pildistamine ise aga – kas ma pean üldse mainima – sai oma akordi hetkelise hõrenemise asemel hoopis paduvihmas.

Minu kiitus noorpaarile! On väheseid, kes suudavad oma pulmapäeval sellise ilmaga toime tulla ja arvata veel: ju siis on nii antud. On väheseid, kes pärast seda tänavad fotograafi, mis siis, et ise kolm korda rohkem märjad ollakse. Palju päikest teie päevadesse, Marike ja Raimo! Pärast vihma paistab ikka päike.