Ühel tegelikult päris jahedal sügispäeval kohtusin ma Mirjami ja Mardiga. Veidi sadas. Ja siis ei sadanud. Oli tuul. Ja ei olnud tuult. Müts maha noorpaari ees, kes sellel kõigel enda tuju rikkuda ei lasknud ja vaid enda pärisoma päevale pühendus. Päevale, mil traditsioone kandev perekonnaseisuametnik soovis karjaga lapsi ja lähedastel oli võimalus liigutusest pisar poetada.
Aitäh usalduse eest!
Üks erakordselt armas pisikene südametemurdja. Tegelikult oli ta juba ühe kuu vanune, mil üldjoontes ei saa enam vastsündinu stiilis pilte teha, kuid tema pani vaid ohhetama ja võlus mu täielikult ära.
Retk Põlvamaale. Ma mäletan, kui me sama pere pulmas peokoha poole suundudes kurgesid tee ääres nägime ja justkui muuseas kahelapselisele perele provokatiivne küsimus sai esitatud: palju teid siis ka olla võiks. Lapsi nimelt. Kindel arusaam oli siis: viis.
Ja siin nad on: juba neli! Möllu ja emotsioone kui palju, polnud võimalikki, et see õhtu poleks eredalt meelde jäänud. Koju sõites olid igatahes emotsioonid nii laes ja mina üüratult tänulik, et just kaamera kaudu võin kohtuda nii uskumatult toredate inimestega.
5. pulma-aastapäev – jäädvustatud.
Mis seal salata: selle perega ei ole kunagi hõlpu. Esiteks, nad tulevad alati tagasi. Teiseks, see on raudpoltkindlalt kaos, mis pildistamise ajal toimub. Ma olen jõudnud juba harjuda. Et teeme nende moodi. Tüdrukud küll, kuid kipse ja murtud hambaid on sinna perre vist juba kamaluga jagunud: eks ütle juba seegi.
Siiski on see alati meeleolukas, alati piire ületav ja lõppeb alati mõlemale poolele, nii kaamera ees kui taga olijale mõttega: oi hirmu, järgmine aasta nad mind küll enam näha ei taha. Aga ikka me kohtume! Ja see on ikka ja jälle vahva.
Neiud Little Sis ja Big Sis.
Kui Birgit mulle esmakordselt kirjutas, mõtlesin kohe: see on nii minu pulm. Birgit tahtis nimelt pilte, kuid pigem vähem kui rohkem (seda ma väga ei mõistnud), ja ta tahtis dokumentaali. Reportaaži. Hetki päevast, millest pidi saama nende kõige olulisem. Minu dokumentalisti hing hõiskas rõõmust ja seadis end pulmade ootele. Mul võib siin blogis olla omajagu ilusaid sätitud pilte, kuid minu tegelik kutsumus on ikkagi hetke tabamine kogu selle argises võlus. Arvake, milline mu perearhiiv on: ainult hetked, hetked, hetked. Ja nüüd pakuti mulle mitte argipäeva, vaid ülivahvat isekulgevat pulmapidu, muidugi ma tahtsin kohal olla.
Ja ma olingi. Passisin kärbsena seinal, püüdes olla kõikjal, et tabada kulmukortsutust ja muiet, naeru ja salajasi ühisolemise hetki. Oi see oli vahva päev, mil eestlased said oma peo ja võõramaalasem seltskond rõõmustas, et neil on võimalik Eestit näha.
Ühe Raju tulek sai olema väga raju. Ja ega tema esimesed elupäevadki just rahulikult kulgenud, nagu ma tunnistajaks võisin olla: nii läheb, kui peres veel üks pisuke tormituul veidi suurema venna näol kasvama satub. Aga see oli vahva! Ja kui Raju suuremaks saades kõiki tuulispaskasid üle ei ela, siis luban ma imestada küll: tema praktika on juhtumisi juba väikesest peale nendega toime tulemiseks väga suur.
Ja sõnu pole vajagi. Ilus ilus Liisu.
Kohtusime Lääne-Virumaal, Liisu tuli külla.
Asukoht: Tartu
Aeg: sügishommik (või oli see päev?)
Taaskohtumised on ikka rõõmsad!
Natuke teistmoodi pildistamine, kus kogu tähelepanu oli poisinaasklil nimega Ruudi, kes oma esimesi elupäevi maha magas (või silmi lahti pingutas, kuigi väga nagu ei jaksanud ka). Ekstra Ruudi jaoks oli kootud suur pleed, mis talvisel ajal mõnusa sooja pesana toimis. Mulle meeldib pildistamisel kasutada koduseid asju ja pesasid: need loovad hea emotsiooniga intiimse keskkonna. Pealegi on hiljem lahe samad pleedid-sallid uuesti välja võtta ja lapsele ümber panna: kus kunagised suured kudumissilmused kahanevad pildil alles olematuteks, ema vana sall passib endalegi juba kaela.
Jään enesele kindlaks: igal perel peaksid olemas olema kahed fotod. Jah, ma ei arvagi, et kogu aeg peaks fotograafi juures käima (kuigi võiks), kuid pulmapiltidesse tasub investeerida (üks kord elus, eks) ja vastsündinufotodesse (see on nii üürike, samas armas ja ainukordne aeg lapse elus). Veenduge ise.
Ma käisin lasteaias. Kaameraga. Kohe hommikust õhtuni. Et pildistada üles rühma päev. Teate küll: saabumine, hommikusöök, tegevused, õues käik, lõuna, magamine, ärkamine, oode… Olin seda mõtet kandnud endas pikalt, õigupoolest aastaid, nüüd sai idee teoks tehtud. Vahva oli! Ma armastan fotoreportaaži, neid väikseid varjatud hetki, mis muidu vaid hetkedeks jääksidki.
Kogu päevast kogunes omajagu materjali minu esimese fotonäituse tarbeks, vaadatav ainult valitutele. Kuuldavasti meeldis. Mulle meeldis!
Mina tänab toredaid lapsi! Nendeta mõlgutaksin ma ikka oma ideed mõtelda ja sellest oleks kahju.
