Ühel tegelikult päris jahedal sügispäeval kohtusin ma Mirjami ja Mardiga. Veidi sadas. Ja siis ei sadanud. Oli tuul. Ja ei olnud tuult. Müts maha noorpaari ees, kes sellel kõigel enda tuju rikkuda ei lasknud ja vaid enda pärisoma päevale pühendus. Päevale, mil traditsioone kandev perekonnaseisuametnik soovis karjaga lapsi ja lähedastel oli võimalus liigutusest pisar poetada.
Aitäh usalduse eest!
Mis siin salata: ma olen uhke. Minu isikliku fotoprojekti taaskäivitus ehk teistkordne retk lasteaeda, et pildistada üles kõik see, mis muidu jääb vanemate silme eest varjatuks. Lapsed olid hiiglama tublid, tegelikult ka: lasid end minust võimalikult vähe häirida, kuigi olid alles sellised pisid. Minupoolset ootust see muidugi vaid kasvatas: lihvitud käitumine on ülehinnatud. Oli meeleolu, oli keskendumist, oli sissepiilumisi argipäeva salajastesse toimetustesse.
Muuseas sai üles pandud minu teine valitud silmadele mõeldud fotonäitus.
Mina tänab osalisi: lapsed on vahvad!
Asukoht: Tartu
Aeg: sügishommik (või oli see päev?)
Taaskohtumised on ikka rõõmsad!
Ma käisin lasteaias. Kaameraga. Kohe hommikust õhtuni. Et pildistada üles rühma päev. Teate küll: saabumine, hommikusöök, tegevused, õues käik, lõuna, magamine, ärkamine, oode… Olin seda mõtet kandnud endas pikalt, õigupoolest aastaid, nüüd sai idee teoks tehtud. Vahva oli! Ma armastan fotoreportaaži, neid väikseid varjatud hetki, mis muidu vaid hetkedeks jääksidki.
Kogu päevast kogunes omajagu materjali minu esimese fotonäituse tarbeks, vaadatav ainult valitutele. Kuuldavasti meeldis. Mulle meeldis!
Mina tänab toredaid lapsi! Nendeta mõlgutaksin ma ikka oma ideed mõtelda ja sellest oleks kahju.
Viiendat korda kohal. Kaameraga. Esimest korda täispikka rada. Ei, mina endiselt võistlejana ei kvalifitseeru (linnavurlesid maarahva arvestusse ei võeta, linnavurlede osaks on kõrval kõike seda melu kadestada), kuid see ei sega kaasa elamast. Algas rada Äntu paisjärvest, rattaga tuli end Ebavere spordikeskuseni vändata, et seal ring ümber mäe teha. Müts maha kõigi osalejate ees, aastatega hakkavad juba näodki tuttavateks saama. Tegi siis seekord naabrimees naabrimehele ära?!
Iga algus on uusi tuuli ja põnevusärevust täis. Ehk toovad needki lehed väljakutseid, millest seni puudust pole olnud, inimesi, kellega veel kohtunud ei ole, häid emotsioone, tabavaid sõnu ja meeldejäävaid pilte. Eriti pilte, sest pildikeel mulle juba hinge on pugenud. Minu varasemaid töid saab vaadata VANEMALT KODULEHELT, siinsetel lehtedel saab alguse Tartu periood, sekka muudki Eestit. Let the adventure begin.