Tag Archives: lastefotograaf

Põlvamaa imelisi inimesi

by

Retk Põlvamaale. Ma mäletan, kui me sama pere pulmas peokoha poole suundudes kurgesid tee ääres nägime ja justkui muuseas kahelapselisele perele provokatiivne küsimus sai esitatud: palju teid siis ka olla võiks. Lapsi nimelt. Kindel arusaam oli siis: viis.

Ja siin nad on: juba neli! Möllu ja emotsioone kui palju, polnud võimalikki, et see õhtu poleks eredalt meelde jäänud. Koju sõites olid igatahes emotsioonid nii laes ja mina üüratult tänulik, et just kaamera kaudu võin kohtuda nii uskumatult toredate inimestega.

5. pulma-aastapäev – jäädvustatud.

Need kaks

by

Mis seal salata: selle perega ei ole kunagi hõlpu. Esiteks, nad tulevad alati tagasi. Teiseks, see on raudpoltkindlalt kaos, mis pildistamise ajal toimub. Ma olen jõudnud juba harjuda. Et teeme nende moodi. Tüdrukud küll, kuid kipse ja murtud hambaid on sinna perre vist juba kamaluga jagunud: eks ütle juba seegi.

Siiski on see alati meeleolukas, alati piire ületav ja lõppeb alati mõlemale poolele, nii kaamera ees kui taga olijale mõttega: oi hirmu, järgmine aasta nad mind küll enam näha ei taha. Aga ikka me kohtume! Ja see on ikka ja jälle vahva.

Neiud Little Sis ja Big Sis.

10. pulma-aastapäev

by

I17A5570

Mõnikord peab vedama ka: näiteks päris jahedal sügisilmade perioodil suudad ette kokku leppida pildistamise just tollele ainsale soojale õhtupoolikule, mis enne külmade tulekut veel pakkuda on. Et taasnägemisel on kergem kontakt leida, seda niikuinii. Õhtupäikest on vaja, mida ei pruugigi enam iga päev näha. Emotsioonid! Emotsioonide vahetus on väga oluline: iga pildistamine pakub mulle alati midagi (midagi? kapaga ülevoolavaid emotsioone!), see peab pakkuma ka pildile tulijatele.

Kui kõik need tahud kokku langevad ja seda oma parimas tähenduses, on tulemuseks maagiline seisatatud hetk, mis teeb rõõmu veel pikalt pikalt. Armastan sügist, aitäh, Evelin, usalduse eest.

I17A5571I17A5573I17A5578I17A5587I17A5627I17A5630I17A5677I17A5690I17A5694I17A5696I17A5718I17A5719I17A5768I17A5778I17A5792I17A5794I17A5825I17A5826I17A5915I17A5935I17A5950I17A5955I17A5974

Mustikametsas, maasikamail

by

I17A2370

Sel suvel pildistasin ma vist isegi rohkem Lääne-Virus kui Tartumail: aga mul on seal ilusad metsad ka! Ja metsad olid see aasta lahked: mustikaid ja maasikaid täis. Väike õhtune jalutuskäik sellisel marjamaal saab vaid meeleolu tõsta.

Pisikene sel hetkel kohe kohe 8kuuseks saav poisipõnn ei käitunud üldse nii nagu mina oleks oodanud: ta oli nimelt erakordselt tubli. Seisis ja käputas ja oli uute oskuste üle väga uhke. Elu esimene metsas marjade söömine sai sedakorda jäädvustatud, paistis õhtupäike, ei olnudki kõige külmem (jah, meie selleaastane suvi).

I17A2771I17A2372I17A2373I17A2375I17A2442I17A2449I17A2450I17A2548I17A2629I17A2634I17A2639I17A2646I17A2655I17A2659I17A2681I17A2690I17A2704I17A2706I17A2719I17A2740I17A2758I17A2795I17A2833I17A2837I17A2911I17A2922I17A2935I17A2939I17A2967

Õhtupäikeses juhtub imesid

by

I17A0000

Koostöös sünnib imesid. Me ei olnud nii julged, et oleks väikeste lastega päikeseloojangusse jooksnud (suvel võivad need päikeseloojangud väikese lapse jaoks päris hilja aset leida, uneaegki mõnel juba käes), kuid vihmakartuses sündis spontaanne otsus: pildistaks homse asemel hoopis täna? Praegu ju ei saja. Oli hilise õhtu aeg. Järgmine päev võis seega meie poolest tulla või pussnuge, kuid see õhtu olime päikeseloojangu päralt. Ja porilompide. Ja hüljeste. Ja möllu ja naeru ja ülevoolavate emotsioonide. Aitäh aitäh aitäh, see oli imeline.

I17A0001I17A0003I17A0004I17A0013I17A0063I17A0075I17A0076I17A0143I17A0144I17A0165I17A0166I17A0221I17A0225I17A0235I17A0262I17A0263I17A0264I17A0265I17A0266I17A0370I17A0377I17A0378I17A0381I17A0445I17A0447I17A0448

Mirte, suurte vendade väike õde

by

I17A8554

Mirte valis endale pere, kus tema tähelepanu keskpunktis saaks olla: noh et teda ära ei lömastatakse või auklikuks ei musitataks. Sellegipoolest juhtub mõnikord, et Mirte kipub jääma talla alla ja auklikuks musitatakse teda vist iga päev. Küll võib olla rõõmu ühest väikesest tüdrukust!

I17A8555I17A8556I17A8765I17A8814I17A8826I17A8833I17A8834I17A8846I17A8864I17A8877I17A8879I17A8982I17A8984I17A8995I17A8996I17A9017I17A9023I17A9044I17A9045I17A9046I17A9054I17A9058I17A9118I17A9141I17A9148I17A9155I17A9192I17A9217I17A9256I17A9266I17A9278I17A9287I17A9338I17A9349I17A9361I17A9362I17A9373I17A9376

Uku

by

I17A4485

Uku sündis siia ilma pisikesena. Kui mina teda pildistama jõudsin, oli ta juba 2 nädalat vana, kuid kaalus ikka veel alla 2,5 kg. Ukut oli võimalik kokku voltida nagu liigendnuga, ja ta ise magas magas magas…

Uku õdedel on põhjust uhke olla: neil on nüüd oma väike vend kodus kasvamas. Mängukaaslast temast veel pole, kuid sülle saab ikka võtta. Ja piiluda. Ja vaadata. Ja käest kinni võtta. Pai teha. Otsa joosta. Üles kisada… Üks väikevend on ikka tore asi!

I17A4487I17A4501I17A4511I17A4519I17A4543I17A4547I17A4549I17A4552I17A4570I17A4577I17A4582I17A4584I17A4682I17A4687I17A4695I17A4713I17A4758I17A4759I17A4799I17A4808I17A4828I17A4837I17A4838I17A4921I17A4936I17A4937I17A4949I17A4971I17A5021I17A5064I17A5069I17A5107I17A5117

Mine võssa!

by

I17A5878

Mõned kokkusaamised lihtsalt tulevad äkki: 24 tundi enne pildistamist ma veel ei teadnud, et selline asi ees seisab. Ühe suvalise kommentaari peale lasti lendu aga mõte, mõttest sai idee, ideest kinnisidee… Peaaegu, sest lõpptulemusena kõik ikka kokku ei klappinud (näiteks pidin mina pildistama minema satelliitidega: olgu olgu, ühega neist), kuid me võtsime kätte ja klapitasime ise. Õnneks mu satelliit väga kõva kisa ei teinud ka.

Ma olen sama perega korra juba kohtunud. Aasta tagasi. Vot siis, kuidas aastaga sirguvad lapsed (piilu SIIT). Ja iseloomud. Ja treenitud saab närv.

I17A5889I17A5890I17A5906I17A5908I17A5921I17A5926I17A5957I17A5958I17A6000I17A6002I17A6005I17A6006I17A6054I17A6055I17A6076I17A6080I17A6111I17A6113I17A6153I17A6172I17A6197I17A6250I17A6251I17A6252I17A6253

Hiiumaa, südames sügaval

by

IMG_3356

Hakkasin mõtlema, et mõne perega olen kohe eriti tihti kohtunud: ootuse pilte jäädvustades, vastsündinufotod, pulm, vastsündinu, perepildid… Ja mõne perega kohe ongi nii, et ei raatsi tehtut jagamata jätta.

Seekord siis hiidlastega Hiiumaal. Või mis hiidlased nad on. Või siiski on… pool perest ju on ja nagu ma aru sain, siis teine pool on oma südames veel rohkem hiidlane, kui pärishiidlane juurtelt. Leidub vänne. Samas palju ikka on neid, kes abielluvad maailma otsas (Kalana randadel), kutsuvad enda taluhoovi pildistama ja praegu siiski juba mandriinimestena leiavad parima koha pere ülesvõtete tegemiseks olevat.. Hiiumaa. Millega ma nõustun. Pildistamiseks olen kohe ekstra läbi sõelunud Kärdla ümbruse ja Käina, lisaks Kassari ja Orjaku – oi oi kui palju ilusaid kohti sealt leiab, kutsuge ainult külla!

Tolle perega saime trotsida vihma, mis piltidelt üldse ei kajastu, kas pole. Nemad sõitsid läbi saju kohale ja ega minagi närisin akna all küüsi, kuid ega see head tuju riku ja kui juba sai kokku lepitud, tegime ikka ära. Lõpuks andis vihm ka alla.

IMG_3365IMG_3379IMG_3380IMG_3390IMG_3407IMG_3410IMG_3425IMG_3451IMG_3455IMG_3456IMG_3469IMG_3476IMG_3477IMG_3478IMG_3497IMG_3517IMG_3555IMG_3556IMG_3558IMG_3562IMG_3563IMG_3595IMG_3596IMG_3613IMG_3639IMG_3654IMG_3675IMG_3698IMG_3722IMG_3725IMG_3730IMG_3732IMG_3739IMG_3740IMG_3743