Üks erakordselt armas pisikene südametemurdja. Tegelikult oli ta juba ühe kuu vanune, mil üldjoontes ei saa enam vastsündinu stiilis pilte teha, kuid tema pani vaid ohhetama ja võlus mu täielikult ära.
Tag Archives: beebi pildistamine tartus
Ühe Raju tulek
Ühe Raju tulek sai olema väga raju. Ja ega tema esimesed elupäevadki just rahulikult kulgenud, nagu ma tunnistajaks võisin olla: nii läheb, kui peres veel üks pisuke tormituul veidi suurema venna näol kasvama satub. Aga see oli vahva! Ja kui Raju suuremaks saades kõiki tuulispaskasid üle ei ela, siis luban ma imestada küll: tema praktika on juhtumisi juba väikesest peale nendega toime tulemiseks väga suur.
Liisu
Ja sõnu pole vajagi. Ilus ilus Liisu.
Kohtusime Lääne-Virumaal, Liisu tuli külla.
Ruudi
Natuke teistmoodi pildistamine, kus kogu tähelepanu oli poisinaasklil nimega Ruudi, kes oma esimesi elupäevi maha magas (või silmi lahti pingutas, kuigi väga nagu ei jaksanud ka). Ekstra Ruudi jaoks oli kootud suur pleed, mis talvisel ajal mõnusa sooja pesana toimis. Mulle meeldib pildistamisel kasutada koduseid asju ja pesasid: need loovad hea emotsiooniga intiimse keskkonna. Pealegi on hiljem lahe samad pleedid-sallid uuesti välja võtta ja lapsele ümber panna: kus kunagised suured kudumissilmused kahanevad pildil alles olematuteks, ema vana sall passib endalegi juba kaela.
Jään enesele kindlaks: igal perel peaksid olemas olema kahed fotod. Jah, ma ei arvagi, et kogu aeg peaks fotograafi juures käima (kuigi võiks), kuid pulmapiltidesse tasub investeerida (üks kord elus, eks) ja vastsündinufotodesse (see on nii üürike, samas armas ja ainukordne aeg lapse elus). Veenduge ise.
Mustikametsas, maasikamail
Sel suvel pildistasin ma vist isegi rohkem Lääne-Virus kui Tartumail: aga mul on seal ilusad metsad ka! Ja metsad olid see aasta lahked: mustikaid ja maasikaid täis. Väike õhtune jalutuskäik sellisel marjamaal saab vaid meeleolu tõsta.
Pisikene sel hetkel kohe kohe 8kuuseks saav poisipõnn ei käitunud üldse nii nagu mina oleks oodanud: ta oli nimelt erakordselt tubli. Seisis ja käputas ja oli uute oskuste üle väga uhke. Elu esimene metsas marjade söömine sai sedakorda jäädvustatud, paistis õhtupäike, ei olnudki kõige külmem (jah, meie selleaastane suvi).
Mirte, suurte vendade väike õde
Mirte valis endale pere, kus tema tähelepanu keskpunktis saaks olla: noh et teda ära ei lömastatakse või auklikuks ei musitataks. Sellegipoolest juhtub mõnikord, et Mirte kipub jääma talla alla ja auklikuks musitatakse teda vist iga päev. Küll võib olla rõõmu ühest väikesest tüdrukust!
Uku
Uku sündis siia ilma pisikesena. Kui mina teda pildistama jõudsin, oli ta juba 2 nädalat vana, kuid kaalus ikka veel alla 2,5 kg. Ukut oli võimalik kokku voltida nagu liigendnuga, ja ta ise magas magas magas…
Uku õdedel on põhjust uhke olla: neil on nüüd oma väike vend kodus kasvamas. Mängukaaslast temast veel pole, kuid sülle saab ikka võtta. Ja piiluda. Ja vaadata. Ja käest kinni võtta. Pai teha. Otsa joosta. Üles kisada… Üks väikevend on ikka tore asi!
Väikest vennat oodates
Mulle meeldivad seotused kohtadega: seekord oli näiteks kindel soov teha pildid Paldiskis. Pakri peal. Ja kuigi pildistamise hetkel ei elanud pere enam Põhja-Eestiski, siis nii me ühel vihmasel hommikul läbi saju Paldiski poole suuna võtsime. Põhjus oli tegelikult lihtne: kogu ootamise aeg oli Paldiskis veedetud ja enne sedagi, miks mitte see aasta siduda Pakri poolsaarega. Ühteaegu oli see ka emotsionaalsem tähis: esimene pulma-aastapäev sai jäädvustatud, selles suuruses see pere see aasta oli.
Taaskordsel kohtumisel, seda küll juba Lõuna-Eestis, oli pere lisa saanud: väikevenna oli saabunud! Kui enne tundusid suurem õde-venda ka nii väikesed, siis nüüd polnud pisema konkurentsis enam võitjas kahtlust. Polnud ka kahtlust asjaolus, et kui väiksem on staar, küll suured juba oma tegemised leiavad.
Mõtlen juba põnevusega, milline see pere aasta pärast välja võiks näha: nii lahedale õele-vennale saab kõrvale kasvada vaid sama lahe väike vend. Või ei peaks veel rõõmustama? Põgenevad kõik põõsasse ära.
Poiss, kes naeratas
Ma ei ole nii õnnelikku last veel näinud: tundub, et temal on siia ilma sündimise üle sama hea meel kui tema vanematelgi. Tavaliselt kui beebi naeratab, tuleb loota, et oled õigel ajal õiges kohas näpp päästikul tulistamisvalmis – tõeline hetke tabamine! See 8päevane noormees aga naeratas.. ja juhuks kui ma ei suutnud tabada, naeratas veel… ja lõpuks naeratas juba niisama, sest seal olid ju tema ema ja isa ja mida rohkemat lapsel vaja ongi. Palju hoolivust, palju armastust, palju imetlevaid pilke.
Tere tulemast, Henry Heinrich, kõik rekordid on nüüdsest sinu purustada (pikkus sündides 56 cm, kaal 4540 g).
Ja poisse sai kaks
Kui ühte perre on tita ikka nii nii oodatud, kohe niiiii oodatud (vt videot), siis on tema saabumisel rõõm topeltsuur.
Väike Harri oli pildistamisel 10päevane. Tunnistan: nii isikupärase miimikaga lapsi näeb harva. Eriti võlusid mind tema murekortsud ja see surmtõsine, lausa eluliselt nukker silmavaade. Ja kui eeskujulik poiss ta veel oli: väga harva alustan ma pildistamist kohe, kui uksest sisse astun, ja teengi kogu sessiooni sinnasamasse otsa.
Hästi toreda pere ja väga vahva venna on Harri endale saanud, mõnikord peab inimesel ikka elus vedama ka. Näiteks algusest peale. Miks mitte!
