Mirjam ja Mart

Ühel tegelikult päris jahedal sügispäeval kohtusin ma Mirjami ja Mardiga. Veidi sadas. Ja siis ei sadanud. Oli tuul. Ja ei olnud tuult. Müts maha noorpaari ees, kes sellel kõigel enda tuju rikkuda ei lasknud ja vaid enda pärisoma päevale pühendus. Päevale, mil traditsioone kandev perekonnaseisuametnik soovis karjaga lapsi ja lähedastel oli võimalus liigutusest pisar poetada.

Aitäh usalduse eest!

Eliise

Üks erakordselt armas pisikene südametemurdja. Tegelikult oli ta juba ühe kuu vanune, mil üldjoontes ei saa enam vastsündinu stiilis pilte teha, kuid tema pani vaid ohhetama ja võlus mu täielikult ära.

Põlvamaa imelisi inimesi

Retk Põlvamaale. Ma mäletan, kui me sama pere pulmas peokoha poole suundudes kurgesid tee ääres nägime ja justkui muuseas kahelapselisele perele provokatiivne küsimus sai esitatud: palju teid siis ka olla võiks. Lapsi nimelt. Kindel arusaam oli siis: viis.

Ja siin nad on: juba neli! Möllu ja emotsioone kui palju, polnud võimalikki, et see õhtu poleks eredalt meelde jäänud. Koju sõites olid igatahes emotsioonid nii laes ja mina üüratult tänulik, et just kaamera kaudu võin kohtuda nii uskumatult toredate inimestega.

5. pulma-aastapäev – jäädvustatud.

Need kaks

Mis seal salata: selle perega ei ole kunagi hõlpu. Esiteks, nad tulevad alati tagasi. Teiseks, see on raudpoltkindlalt kaos, mis pildistamise ajal toimub. Ma olen jõudnud juba harjuda. Et teeme nende moodi. Tüdrukud küll, kuid kipse ja murtud hambaid on sinna perre vist juba kamaluga jagunud: eks ütle juba seegi.

Siiski on see alati meeleolukas, alati piire ületav ja lõppeb alati mõlemale poolele, nii kaamera ees kui taga olijale mõttega: oi hirmu, järgmine aasta nad mind küll enam näha ei taha. Aga ikka me kohtume! Ja see on ikka ja jälle vahva.

Neiud Little Sis ja Big Sis.

Lapse päev lasteaias

Mis siin salata: ma olen uhke. Minu isikliku fotoprojekti taaskäivitus ehk teistkordne retk lasteaeda, et pildistada üles kõik see, mis muidu jääb vanemate silme eest varjatuks. Lapsed olid hiiglama tublid, tegelikult ka: lasid end minust võimalikult vähe häirida, kuigi olid alles sellised pisid. Minupoolset ootust see muidugi vaid kasvatas: lihvitud käitumine on ülehinnatud. Oli meeleolu, oli keskendumist, oli sissepiilumisi argipäeva salajastesse toimetustesse.

Muuseas sai üles pandud minu teine valitud silmadele mõeldud fotonäitus.

Mina tänab osalisi: lapsed on vahvad!

Birgit ja Nicola

Kui Birgit mulle esmakordselt kirjutas, mõtlesin kohe: see on nii minu pulm. Birgit tahtis nimelt pilte, kuid pigem vähem kui rohkem (seda ma väga ei mõistnud), ja ta tahtis dokumentaali. Reportaaži. Hetki päevast, millest pidi saama nende kõige olulisem. Minu dokumentalisti hing hõiskas rõõmust ja seadis end pulmade ootele. Mul võib siin blogis olla omajagu ilusaid sätitud pilte, kuid minu tegelik kutsumus on ikkagi hetke tabamine kogu selle argises võlus. Arvake, milline mu perearhiiv on: ainult hetked, hetked, hetked. Ja nüüd pakuti mulle mitte argipäeva, vaid ülivahvat isekulgevat pulmapidu, muidugi ma tahtsin kohal olla.

Ja ma olingi. Passisin kärbsena seinal, püüdes olla kõikjal, et tabada kulmukortsutust ja muiet, naeru ja salajasi ühisolemise hetki. Oi see oli vahva päev, mil eestlased said oma peo ja võõramaalasem seltskond rõõmustas, et neil on võimalik Eestit näha.

Ühe Raju tulek

Ühe Raju tulek sai olema väga raju. Ja ega tema esimesed elupäevadki just rahulikult kulgenud, nagu ma tunnistajaks võisin olla: nii läheb, kui peres veel üks pisuke tormituul veidi suurema venna näol kasvama satub. Aga see oli vahva! Ja kui Raju suuremaks saades kõiki tuulispaskasid üle ei ela, siis luban ma imestada küll: tema praktika on juhtumisi juba väikesest peale nendega toime tulemiseks väga suur.

Ruudi

1-I17A1657_c

Natuke teistmoodi pildistamine, kus kogu tähelepanu oli poisinaasklil nimega Ruudi, kes oma esimesi elupäevi maha magas (või silmi lahti pingutas, kuigi väga nagu ei jaksanud ka). Ekstra Ruudi jaoks oli kootud suur pleed, mis talvisel ajal mõnusa sooja pesana toimis. Mulle meeldib pildistamisel kasutada koduseid asju ja pesasid: need loovad hea emotsiooniga intiimse keskkonna. Pealegi on hiljem lahe samad pleedid-sallid uuesti välja võtta ja lapsele ümber panna: kus kunagised suured kudumissilmused kahanevad pildil alles olematuteks, ema vana sall passib endalegi juba kaela.

Jään enesele kindlaks: igal perel peaksid olemas olema kahed fotod. Jah, ma ei arvagi, et kogu aeg peaks fotograafi juures käima (kuigi võiks), kuid pulmapiltidesse tasub investeerida (üks kord elus, eks) ja vastsündinufotodesse (see on nii üürike, samas armas ja ainukordne aeg lapse elus). Veenduge ise.

2-I17A1135

3-I17A1671

4-I17A1682

5-I17A1739

6-I17A1378

I17A1420

8-I17A1426

9-I17A1452

10-I17A2627

11-I17A2634

12-I17A2640c

13-I17A2644

14-I17A2676

15-I17A2648

17-I17A2788

18-I17A2790

19-I17A2811

20-I17A2857