Ühel tegelikult päris jahedal sügispäeval kohtusin ma Mirjami ja Mardiga. Veidi sadas. Ja siis ei sadanud. Oli tuul. Ja ei olnud tuult. Müts maha noorpaari ees, kes sellel kõigel enda tuju rikkuda ei lasknud ja vaid enda pärisoma päevale pühendus. Päevale, mil traditsioone kandev perekonnaseisuametnik soovis karjaga lapsi ja lähedastel oli võimalus liigutusest pisar poetada.
Aitäh usalduse eest!
Tag Archives: romantiline fotosessioon
Birgit ja Nicola
Kui Birgit mulle esmakordselt kirjutas, mõtlesin kohe: see on nii minu pulm. Birgit tahtis nimelt pilte, kuid pigem vähem kui rohkem (seda ma väga ei mõistnud), ja ta tahtis dokumentaali. Reportaaži. Hetki päevast, millest pidi saama nende kõige olulisem. Minu dokumentalisti hing hõiskas rõõmust ja seadis end pulmade ootele. Mul võib siin blogis olla omajagu ilusaid sätitud pilte, kuid minu tegelik kutsumus on ikkagi hetke tabamine kogu selle argises võlus. Arvake, milline mu perearhiiv on: ainult hetked, hetked, hetked. Ja nüüd pakuti mulle mitte argipäeva, vaid ülivahvat isekulgevat pulmapidu, muidugi ma tahtsin kohal olla.
Ja ma olingi. Passisin kärbsena seinal, püüdes olla kõikjal, et tabada kulmukortsutust ja muiet, naeru ja salajasi ühisolemise hetki. Oi see oli vahva päev, mil eestlased said oma peo ja võõramaalasem seltskond rõõmustas, et neil on võimalik Eestit näha.
Metsa eksinud
Olen ikka võimalusel meelitanud pildisoovijaid alternatiiviga teha need üldse mitte mõne suurasula, kui mitte otse öelda linna külje all, vaid hoopis Lääne-Virumaal. Väike-Maarja lähedal on väike metsajärvede piirkond, mis – tegelikult ka! – on päris muljetavaldav. Ma olin ükskord oma nädalavahetuste peatuspaigast sinna jala kõndinud, giidi eestvedamisel muidugi, seekord sai retk võetud ette iseseisvalt: ülendasin end ise juhiks-suureks.
Mulle nii meeldib raiesmik. Ma hilissügisel, talvel ja ka varakevadel seepärast raiesmikul ei käigi: et nutt peale ei tuleks, milline lõuend raisku läheb. Jah, kes see ikka kaugele metsade vahele viitsib sõita, kuid ausalt ausalt, luban käsi südamel: kes juba viitsib, see tõeliselt vägeva keskkonnaga pildid saab. Samasugust vaatepilti suvel ei kohta, siis on kõik need lagendikud ja metsaalused paksult võsa täis, kuid talveks, talveks avanevad panoraamid.
Seekordne matkaretk osutus eriti seikluslikuks: mina kui elupädev giid juhatasin ainsa rajal käinuna meid hoopis bambusesse. Algus oli kena, kuid tagasitee kaotasime mingi hetk sootuks, külm oli, hakkas hämarduma, suurt teed isegi mingi hetk nägime, kuid suure tee ja meie vahel oli soo… Appi, me oleme hukule määratud, kunagi kevadisel aal leitakse me külmund kondid!
Nii ebareaalne ja samas õnneliku lõpuga lugu. Ärge usaldage minusugust giidi! Ja ometi tahan sinna tagasi ja piltigi teeksin samas meelsasti uuesti. Tulge mulle nädalavahetusel külla!
PS! Kui te arvate, et ainult vanamutid lähevad metsa ja ei võta telefoni kaasa (loete sotsiaalmeediast suurotsingutest, mis nende leidmiseks organiseeritakse), siis raputan tuhka pähe, aga noored on sama mõtlematud. Eriti mõistlik on seejuures telefon kaasa võtta, aga aku siiski laadimata jätta.
Marike ja Raimo
Kui terve suve paistab ikka päike ja leitsak tahab hinge seest võtta, siis tuleb esimene vihmane päev alati šokina. Eriti kui sa oled arvanud, et sademeid tuleb ainult korraks. See saab läbi. Kaua ikka võib. Või võibki? Ei, kohe on läbi.
Usun siiski, et vihm toob õnne, sest seekord sadas terve öö ja hommikupooliku takkapihta, sadas, kui toimus registreerimine, ja sadas, kui läksime välja pilti tegema. Sellest me muidugi loobuda ei saanud, et välja (!) pilti tegema minna. Vahepeal tekkis isegi 10minutiline paus, misjärel imbus kusagilt pinnale ülepaisutet’ lootus, justkui see oleks meie hetk, kuid taevaluugid avanesid taas. Meie õnneks: sadu ei lõppenud ka peale pildistamist. Noh et ei tekiks haput tunnet: nüüd siis! See kestis terve õhtu veel otsa, pildistamine ise aga – kas ma pean üldse mainima – sai oma akordi hetkelise hõrenemise asemel hoopis paduvihmas.
Minu kiitus noorpaarile! On väheseid, kes suudavad oma pulmapäeval sellise ilmaga toime tulla ja arvata veel: ju siis on nii antud. On väheseid, kes pärast seda tänavad fotograafi, mis siis, et ise kolm korda rohkem märjad ollakse. Palju päikest teie päevadesse, Marike ja Raimo! Pärast vihma paistab ikka päike.
Liisa ja Markus
Noored ja armunud. Teineteise jaoks.
Oma päev, oma pidu, päris omad hetked, mida talletada.
Teineteisele toeks, teineteise kõrval elu lõpuni.
Head mõtted, omad naljad, koos saab alati hakkama!
Minu esimene pulm Põlvamaal koos imelise noorpaariga.