Mustikametsas, maasikamail

I17A2370

Sel suvel pildistasin ma vist isegi rohkem Lääne-Virus kui Tartumail: aga mul on seal ilusad metsad ka! Ja metsad olid see aasta lahked: mustikaid ja maasikaid täis. Väike õhtune jalutuskäik sellisel marjamaal saab vaid meeleolu tõsta.

Pisikene sel hetkel kohe kohe 8kuuseks saav poisipõnn ei käitunud üldse nii nagu mina oleks oodanud: ta oli nimelt erakordselt tubli. Seisis ja käputas ja oli uute oskuste üle väga uhke. Elu esimene metsas marjade söömine sai sedakorda jäädvustatud, paistis õhtupäike, ei olnudki kõige külmem (jah, meie selleaastane suvi).

I17A2771I17A2372I17A2373I17A2375I17A2442I17A2449I17A2450I17A2548I17A2629I17A2634I17A2639I17A2646I17A2655I17A2659I17A2681I17A2690I17A2704I17A2706I17A2719I17A2740I17A2758I17A2795I17A2833I17A2837I17A2911I17A2922I17A2935I17A2939I17A2967

Õhtupäikeses juhtub imesid

I17A0000

Koostöös sünnib imesid. Me ei olnud nii julged, et oleks väikeste lastega päikeseloojangusse jooksnud (suvel võivad need päikeseloojangud väikese lapse jaoks päris hilja aset leida, uneaegki mõnel juba käes), kuid vihmakartuses sündis spontaanne otsus: pildistaks homse asemel hoopis täna? Praegu ju ei saja. Oli hilise õhtu aeg. Järgmine päev võis seega meie poolest tulla või pussnuge, kuid see õhtu olime päikeseloojangu päralt. Ja porilompide. Ja hüljeste. Ja möllu ja naeru ja ülevoolavate emotsioonide. Aitäh aitäh aitäh, see oli imeline.

I17A0001I17A0003I17A0004I17A0013I17A0063I17A0075I17A0076I17A0143I17A0144I17A0165I17A0166I17A0221I17A0225I17A0235I17A0262I17A0263I17A0264I17A0265I17A0266I17A0370I17A0377I17A0378I17A0381I17A0445I17A0447I17A0448