Põlvamaa imelisi inimesi

Retk Põlvamaale. Ma mäletan, kui me sama pere pulmas peokoha poole suundudes kurgesid tee ääres nägime ja justkui muuseas kahelapselisele perele provokatiivne küsimus sai esitatud: palju teid siis ka olla võiks. Lapsi nimelt. Kindel arusaam oli siis: viis.

Ja siin nad on: juba neli! Möllu ja emotsioone kui palju, polnud võimalikki, et see õhtu poleks eredalt meelde jäänud. Koju sõites olid igatahes emotsioonid nii laes ja mina üüratult tänulik, et just kaamera kaudu võin kohtuda nii uskumatult toredate inimestega.

5. pulma-aastapäev – jäädvustatud.

Need kaks

Mis seal salata: selle perega ei ole kunagi hõlpu. Esiteks, nad tulevad alati tagasi. Teiseks, see on raudpoltkindlalt kaos, mis pildistamise ajal toimub. Ma olen jõudnud juba harjuda. Et teeme nende moodi. Tüdrukud küll, kuid kipse ja murtud hambaid on sinna perre vist juba kamaluga jagunud: eks ütle juba seegi.

Siiski on see alati meeleolukas, alati piire ületav ja lõppeb alati mõlemale poolele, nii kaamera ees kui taga olijale mõttega: oi hirmu, järgmine aasta nad mind küll enam näha ei taha. Aga ikka me kohtume! Ja see on ikka ja jälle vahva.

Neiud Little Sis ja Big Sis.

10. pulma-aastapäev

I17A5570

Mõnikord peab vedama ka: näiteks päris jahedal sügisilmade perioodil suudad ette kokku leppida pildistamise just tollele ainsale soojale õhtupoolikule, mis enne külmade tulekut veel pakkuda on. Et taasnägemisel on kergem kontakt leida, seda niikuinii. Õhtupäikest on vaja, mida ei pruugigi enam iga päev näha. Emotsioonid! Emotsioonide vahetus on väga oluline: iga pildistamine pakub mulle alati midagi (midagi? kapaga ülevoolavaid emotsioone!), see peab pakkuma ka pildile tulijatele.

Kui kõik need tahud kokku langevad ja seda oma parimas tähenduses, on tulemuseks maagiline seisatatud hetk, mis teeb rõõmu veel pikalt pikalt. Armastan sügist, aitäh, Evelin, usalduse eest.

I17A5571I17A5573I17A5578I17A5587I17A5627I17A5630I17A5677I17A5690I17A5694I17A5696I17A5718I17A5719I17A5768I17A5778I17A5792I17A5794I17A5825I17A5826I17A5915I17A5935I17A5950I17A5955I17A5974

Mustikametsas, maasikamail

I17A2370

Sel suvel pildistasin ma vist isegi rohkem Lääne-Virus kui Tartumail: aga mul on seal ilusad metsad ka! Ja metsad olid see aasta lahked: mustikaid ja maasikaid täis. Väike õhtune jalutuskäik sellisel marjamaal saab vaid meeleolu tõsta.

Pisikene sel hetkel kohe kohe 8kuuseks saav poisipõnn ei käitunud üldse nii nagu mina oleks oodanud: ta oli nimelt erakordselt tubli. Seisis ja käputas ja oli uute oskuste üle väga uhke. Elu esimene metsas marjade söömine sai sedakorda jäädvustatud, paistis õhtupäike, ei olnudki kõige külmem (jah, meie selleaastane suvi).

I17A2771I17A2372I17A2373I17A2375I17A2442I17A2449I17A2450I17A2548I17A2629I17A2634I17A2639I17A2646I17A2655I17A2659I17A2681I17A2690I17A2704I17A2706I17A2719I17A2740I17A2758I17A2795I17A2833I17A2837I17A2911I17A2922I17A2935I17A2939I17A2967

Õhtupäikeses juhtub imesid

I17A0000

Koostöös sünnib imesid. Me ei olnud nii julged, et oleks väikeste lastega päikeseloojangusse jooksnud (suvel võivad need päikeseloojangud väikese lapse jaoks päris hilja aset leida, uneaegki mõnel juba käes), kuid vihmakartuses sündis spontaanne otsus: pildistaks homse asemel hoopis täna? Praegu ju ei saja. Oli hilise õhtu aeg. Järgmine päev võis seega meie poolest tulla või pussnuge, kuid see õhtu olime päikeseloojangu päralt. Ja porilompide. Ja hüljeste. Ja möllu ja naeru ja ülevoolavate emotsioonide. Aitäh aitäh aitäh, see oli imeline.

I17A0001I17A0003I17A0004I17A0013I17A0063I17A0075I17A0076I17A0143I17A0144I17A0165I17A0166I17A0221I17A0225I17A0235I17A0262I17A0263I17A0264I17A0265I17A0266I17A0370I17A0377I17A0378I17A0381I17A0445I17A0447I17A0448

Mine võssa!

I17A5878

Mõned kokkusaamised lihtsalt tulevad äkki: 24 tundi enne pildistamist ma veel ei teadnud, et selline asi ees seisab. Ühe suvalise kommentaari peale lasti lendu aga mõte, mõttest sai idee, ideest kinnisidee… Peaaegu, sest lõpptulemusena kõik ikka kokku ei klappinud (näiteks pidin mina pildistama minema satelliitidega: olgu olgu, ühega neist), kuid me võtsime kätte ja klapitasime ise. Õnneks mu satelliit väga kõva kisa ei teinud ka.

Ma olen sama perega korra juba kohtunud. Aasta tagasi. Vot siis, kuidas aastaga sirguvad lapsed (piilu SIIT). Ja iseloomud. Ja treenitud saab närv.

I17A5889I17A5890I17A5906I17A5908I17A5921I17A5926I17A5957I17A5958I17A6000I17A6002I17A6005I17A6006I17A6054I17A6055I17A6076I17A6080I17A6111I17A6113I17A6153I17A6172I17A6197I17A6250I17A6251I17A6252I17A6253

Metsa eksinud

I17A0012

Olen ikka võimalusel meelitanud pildisoovijaid alternatiiviga teha need üldse mitte mõne suurasula, kui mitte otse öelda linna külje all, vaid hoopis Lääne-Virumaal. Väike-Maarja lähedal on väike metsajärvede piirkond, mis – tegelikult ka! – on päris muljetavaldav. Ma olin ükskord oma nädalavahetuste peatuspaigast sinna jala kõndinud, giidi eestvedamisel muidugi, seekord sai retk võetud ette iseseisvalt: ülendasin end ise juhiks-suureks.

Mulle nii meeldib raiesmik. Ma hilissügisel, talvel ja ka varakevadel seepärast raiesmikul ei käigi: et nutt peale ei tuleks, milline lõuend raisku läheb. Jah, kes see ikka kaugele metsade vahele viitsib sõita, kuid ausalt ausalt, luban käsi südamel: kes juba viitsib, see tõeliselt vägeva keskkonnaga pildid saab. Samasugust vaatepilti suvel ei kohta, siis on kõik need lagendikud ja metsaalused paksult võsa täis, kuid talveks, talveks avanevad panoraamid.

Seekordne matkaretk osutus eriti seikluslikuks: mina kui elupädev giid juhatasin ainsa rajal käinuna meid hoopis bambusesse. Algus oli kena, kuid tagasitee kaotasime mingi hetk sootuks, külm oli, hakkas hämarduma, suurt teed isegi mingi hetk nägime, kuid suure tee ja meie vahel oli soo… Appi, me oleme hukule määratud, kunagi kevadisel aal leitakse me külmund kondid!

Nii ebareaalne ja samas õnneliku lõpuga lugu. Ärge usaldage minusugust giidi! Ja ometi tahan sinna tagasi ja piltigi teeksin samas meelsasti uuesti. Tulge mulle nädalavahetusel külla!

PS! Kui te arvate, et ainult vanamutid lähevad metsa ja ei võta telefoni kaasa (loete sotsiaalmeediast suurotsingutest, mis nende leidmiseks organiseeritakse), siis raputan tuhka pähe, aga noored on sama mõtlematud. Eriti mõistlik on seejuures telefon kaasa võtta, aga aku siiski laadimata jätta.

I17A0013I17A0020I17A0034I17A0047I17A0052I17A0056I17A0062I17A0118I17A0119I17A0143I17A0179I17A0256I17A0257I17A0274I17A0276I17A0286I17A0308I17A0309I17A0312I17A0315I17A0317I17A0357I17A0364I17A0384I17A0388I17A0403I17A0404cI17A0417I17A0463I17A0472I17A0474I17A0480I17A0484I17A0485I17A0486I17A0487I17A0501