Üks erakordselt armas pisikene südametemurdja. Tegelikult oli ta juba ühe kuu vanune, mil üldjoontes ei saa enam vastsündinu stiilis pilte teha, kuid tema pani vaid ohhetama ja võlus mu täielikult ära.
Tag Archives: fotosessioon kodus
Põlvamaa imelisi inimesi
Retk Põlvamaale. Ma mäletan, kui me sama pere pulmas peokoha poole suundudes kurgesid tee ääres nägime ja justkui muuseas kahelapselisele perele provokatiivne küsimus sai esitatud: palju teid siis ka olla võiks. Lapsi nimelt. Kindel arusaam oli siis: viis.
Ja siin nad on: juba neli! Möllu ja emotsioone kui palju, polnud võimalikki, et see õhtu poleks eredalt meelde jäänud. Koju sõites olid igatahes emotsioonid nii laes ja mina üüratult tänulik, et just kaamera kaudu võin kohtuda nii uskumatult toredate inimestega.
5. pulma-aastapäev – jäädvustatud.
Ühe Raju tulek
Ühe Raju tulek sai olema väga raju. Ja ega tema esimesed elupäevadki just rahulikult kulgenud, nagu ma tunnistajaks võisin olla: nii läheb, kui peres veel üks pisuke tormituul veidi suurema venna näol kasvama satub. Aga see oli vahva! Ja kui Raju suuremaks saades kõiki tuulispaskasid üle ei ela, siis luban ma imestada küll: tema praktika on juhtumisi juba väikesest peale nendega toime tulemiseks väga suur.
Ruudi
Natuke teistmoodi pildistamine, kus kogu tähelepanu oli poisinaasklil nimega Ruudi, kes oma esimesi elupäevi maha magas (või silmi lahti pingutas, kuigi väga nagu ei jaksanud ka). Ekstra Ruudi jaoks oli kootud suur pleed, mis talvisel ajal mõnusa sooja pesana toimis. Mulle meeldib pildistamisel kasutada koduseid asju ja pesasid: need loovad hea emotsiooniga intiimse keskkonna. Pealegi on hiljem lahe samad pleedid-sallid uuesti välja võtta ja lapsele ümber panna: kus kunagised suured kudumissilmused kahanevad pildil alles olematuteks, ema vana sall passib endalegi juba kaela.
Jään enesele kindlaks: igal perel peaksid olemas olema kahed fotod. Jah, ma ei arvagi, et kogu aeg peaks fotograafi juures käima (kuigi võiks), kuid pulmapiltidesse tasub investeerida (üks kord elus, eks) ja vastsündinufotodesse (see on nii üürike, samas armas ja ainukordne aeg lapse elus). Veenduge ise.
Mirte, suurte vendade väike õde
Mirte valis endale pere, kus tema tähelepanu keskpunktis saaks olla: noh et teda ära ei lömastatakse või auklikuks ei musitataks. Sellegipoolest juhtub mõnikord, et Mirte kipub jääma talla alla ja auklikuks musitatakse teda vist iga päev. Küll võib olla rõõmu ühest väikesest tüdrukust!
Uku
Uku sündis siia ilma pisikesena. Kui mina teda pildistama jõudsin, oli ta juba 2 nädalat vana, kuid kaalus ikka veel alla 2,5 kg. Ukut oli võimalik kokku voltida nagu liigendnuga, ja ta ise magas magas magas…
Uku õdedel on põhjust uhke olla: neil on nüüd oma väike vend kodus kasvamas. Mängukaaslast temast veel pole, kuid sülle saab ikka võtta. Ja piiluda. Ja vaadata. Ja käest kinni võtta. Pai teha. Otsa joosta. Üles kisada… Üks väikevend on ikka tore asi!
Poiss, kes naeratas
Ma ei ole nii õnnelikku last veel näinud: tundub, et temal on siia ilma sündimise üle sama hea meel kui tema vanematelgi. Tavaliselt kui beebi naeratab, tuleb loota, et oled õigel ajal õiges kohas näpp päästikul tulistamisvalmis – tõeline hetke tabamine! See 8päevane noormees aga naeratas.. ja juhuks kui ma ei suutnud tabada, naeratas veel… ja lõpuks naeratas juba niisama, sest seal olid ju tema ema ja isa ja mida rohkemat lapsel vaja ongi. Palju hoolivust, palju armastust, palju imetlevaid pilke.
Tere tulemast, Henry Heinrich, kõik rekordid on nüüdsest sinu purustada (pikkus sündides 56 cm, kaal 4540 g).
Ja poisse sai kaks
Kui ühte perre on tita ikka nii nii oodatud, kohe niiiii oodatud (vt videot), siis on tema saabumisel rõõm topeltsuur.
Väike Harri oli pildistamisel 10päevane. Tunnistan: nii isikupärase miimikaga lapsi näeb harva. Eriti võlusid mind tema murekortsud ja see surmtõsine, lausa eluliselt nukker silmavaade. Ja kui eeskujulik poiss ta veel oli: väga harva alustan ma pildistamist kohe, kui uksest sisse astun, ja teengi kogu sessiooni sinnasamasse otsa.
Hästi toreda pere ja väga vahva venna on Harri endale saanud, mõnikord peab inimesel ikka elus vedama ka. Näiteks algusest peale. Miks mitte!
Kuhu tütred on oodatud
Jah, see on pere, kuhu tütred on oodatud. Ma isegi ei küsinud, kas seekord oli pärijasoov: küll need tüdrukud on ikka armsad. Nora sai endale seltsilise. Emilia. Nüüd tuleb ainult oodata, kuni pisiõde ei ole enam nii tita, kuid kaugel seegi aeg on. Nora jaoks on päev küll pikk aeg, kuid sama kiirelt see pikk aeg ka möödub. Ja Emilia kasvab, kasvab mühinal.
Me pereemaga küll arutasime, et korduvalt juba pildistamiseks kokku saadud, järgmine kord vast vahetame vahelduse mõttes temaatikat, kuid tegelikult: mul ei ole midagi selle vastu, kui me sama joont hoidma peaksime jääma. Mõnel ikka õnnestuvad need lapsed nii hästi.
Sõprus
Sõprus, see küll minu teema ei ole – nii ma mõtlesin. Olin üle-eelmisel aastal ühe dokumentaalkaadriga saanud Amandus Adamsoni muuseumi korraldatud fotokonkursil 2. koha, seepärast kibelesin osalema seegi kord. Tingimused olid ka sobivad: peab olema seotud Pakri poolsaarega, Pakri inimestega, fotograaf võiks olla Pakrilt… ja teemaks sõprus.
Edasi mõte juba liikus: kui prooviks… ega see ei peagi ju olema nii imal… kiri Emmale, seltsiks Liis-Marii ja nii need pildid augustikuu viimastel päevadel sündisidki. Vaja oli ühte pilti ja selle ühe pildi ma ka sain.
