Olen ikka võimalusel meelitanud pildisoovijaid alternatiiviga teha need üldse mitte mõne suurasula, kui mitte otse öelda linna külje all, vaid hoopis Lääne-Virumaal. Väike-Maarja lähedal on väike metsajärvede piirkond, mis – tegelikult ka! – on päris muljetavaldav. Ma olin ükskord oma nädalavahetuste peatuspaigast sinna jala kõndinud, giidi eestvedamisel muidugi, seekord sai retk võetud ette iseseisvalt: ülendasin end ise juhiks-suureks.
Mulle nii meeldib raiesmik. Ma hilissügisel, talvel ja ka varakevadel seepärast raiesmikul ei käigi: et nutt peale ei tuleks, milline lõuend raisku läheb. Jah, kes see ikka kaugele metsade vahele viitsib sõita, kuid ausalt ausalt, luban käsi südamel: kes juba viitsib, see tõeliselt vägeva keskkonnaga pildid saab. Samasugust vaatepilti suvel ei kohta, siis on kõik need lagendikud ja metsaalused paksult võsa täis, kuid talveks, talveks avanevad panoraamid.
Seekordne matkaretk osutus eriti seikluslikuks: mina kui elupädev giid juhatasin ainsa rajal käinuna meid hoopis bambusesse. Algus oli kena, kuid tagasitee kaotasime mingi hetk sootuks, külm oli, hakkas hämarduma, suurt teed isegi mingi hetk nägime, kuid suure tee ja meie vahel oli soo… Appi, me oleme hukule määratud, kunagi kevadisel aal leitakse me külmund kondid!
Nii ebareaalne ja samas õnneliku lõpuga lugu. Ärge usaldage minusugust giidi! Ja ometi tahan sinna tagasi ja piltigi teeksin samas meelsasti uuesti. Tulge mulle nädalavahetusel külla!
PS! Kui te arvate, et ainult vanamutid lähevad metsa ja ei võta telefoni kaasa (loete sotsiaalmeediast suurotsingutest, mis nende leidmiseks organiseeritakse), siis raputan tuhka pähe, aga noored on sama mõtlematud. Eriti mõistlik on seejuures telefon kaasa võtta, aga aku siiski laadimata jätta.
